Arsti esmane eesmärk on parandada ja asendada kahjustatud hambastruktuure sünteetiliste materjalide kasutamisega.
Hetkel kasutuselolevad protseduurid sõltuvad kleepuvast sidemest polümeersete hambaravimaterjalide ja hamba vahel.
Reeglina ühinevad kaasaegsed täidiste liimid emailiga hästi, kuid dentiiniga mitte.
Seega väldi dentiinikaariest ehk sügavaid auke.
Dentiini probleem:
Dentiin on nanostruktuurne bioloogiline kompleks, mis ühendab väga keerukaid valgulisi struktuure, moodustades tugeva ja vastupidava mineraaliderikka bioloogilise materjali.
Dentiin on tugevalt mineraliseerunud substraat, millel on eriline koostis – see sisaldab lisaks mineraalse apatiidile (peamiselt hüdroksüapatiidile) suures koguses orgaanilist ainet, mis jääb vahemikku 30–50% selle kogumahuprotsendist; see koosneb peamiselt I tüüpi kollageenist ja koguni 20 mahu% veest. Vee molekule hoiavad põhiliselt vett siduvad valgud.
Selline koostis muudab täidiste ühinemise hambaga pea olematuks ja lühiaegseks.
Täidise liimid ja probleemid:
Täidiseid hambaga siduvad liimivaigud on üldiselt vettkartvad dimetakrülaadi oligomeerid, mis on lahjendatud madala molekulmassiga monomeeridega, mis sobivad kokku monomeeridega vaigulises komposiitmaterjalis ehk hambatäidise materjalis, mida seejärel kasutatakse hambaaugu täitmiseks.
Materjalidel on suured erinevused ja seetõttu ka kliinilised omadused. Osad kootuvad rohkem, on temperatuuritundlikumad, kuluvad kiiremini, ei kanna edasi hambavärvi jne.
Sarnaselt toimivad ka polümeeril põhinevad tsemendid ( hambakroonide kinnitamiseks) peamiselt dimetakrülaatmonomeeride interaktsioonil dentiiniga.
Probleemid:
Kahjuks alahindab liimimise paradigma nanomeetri skaalal dentiini maatriksi moodustavate supramolekulaarsete struktuuride märkimisväärset keerukust.
Sageli kipuvad hambatäidised “lekkima” ega kaitse enam hammast. Nanolekke nähtus tuleneb monomeeride vähesest võimest immutada demineraliseeritud dentiini orgaanilist maatriksit.
Mida sügavamal hambakihis toimub taastamine seda rohkem on seal vett ja dentiini orgaanilist materjali. On näidatud, et see hõlbustab hüdrolüütilist lagunemist.
Hambast pärinevad proteinaasid annavad olulise panuse seotud dentiini mittetäielikult infiltreerunud kollageeni lagunemisse isegi kui baktereid ei esine.
See omakorda lühendab täidise püsimist hambas.
Dentiinimaatriks koosneb väga keerukast organiseeritud valgustruktuuridest.
Need keerulised orgaanilised struktuurid läbivad keerukaid koostoimeid polümeersete taastavate hambaravimaterjalidega. Nanoskaala dentiini ja täidismaterjalide topograafilised omadused võivad potentsiaalselt takistada dentiini kollageenifibrillide hermeetilist kapseldamist.
Intrafibrillaarse keerukuse kõrgemal tasemel on takistatud kollageenifibrillide täielik infiltratsioon hambaravi monomeeridega. Seda mõjutab veelgi järgneva hierarhilise taseme, nimelt kollageeni mikrofibrillide, keerukus. I-tüüpi kollageeni mikrofibrilaarne paigutus, mis tuleneb molekulide pentameersest astmelisest organisatsioonist kõrgema järgu supramolekulaarses superkeerdunud nanostruktuuris, annab kollageeni, mille molekulidevaheline kaugus on ~1,3 nm, mis on liiga väike, et mahutada tavaliste hambamonomeeride laiendatud monomeeri molekuli (∼ 2 nm). Lisaks on teada, et need molekulidevahelised ruumid on täielikult hõivatud tihedalt seotud veemolekulidega, mis on seotud hambapolümeeride hüdrolüütilise lagunemisega ehk täidise mittekinnitumisega hambakoele.
Lisaks metallopreinaasidele ( MMP) toimele, mis “lahustab” ja takistab praeguste hüdrolüüsitavate polümeeride ja dentiini optimaalse sobivuse saavutamist.
Kokkuvõtteks võib öelda, et katmata kollageeni, täitmata ruumide ja vee olemasolu, mis on oma olemuselt dentiini kollageenis, põhjustavad kõik või samaaegselt hüdrolüüsi ja endogeense ensümaatilise aktiivsuse, mis lõppkokkuvõttes vastutab siduvuse lagunemise eest.
Kollageeni väljajätmine sidekihist võib olla kasulik kolmel konkreetsel põhjusel: (1) see vähendab oluliselt dentiini sidumise tehnika tundlikkust, mis on seotud selle niiskuse oleku ja kasutatava praimeriga (kas see on liiga kuiv? liiga märg?; (2) see pikendab taastava augu täidise pikaealisust, kuna seal on vähem vett, vähem mittetäielikke ruume, mida liim ei täitnud, ja puudub ensüümi vahendatud kollageeni lagunemine; lõpuks (3) see annab soodsa substraadi, suurendades hüdrofoobse vaigu segude märguvust ainete ja hamba sidumiseks, mis muidu olid kollageenivõrku imbumiseks liiga viskoossed. See hüdrofoobsus omakorda vähendab aja jooksul ka hüdrolüütilise lagunemise tõenäosust vaigu-dentiini taastavas liideses.
Seega:
1. Hoidu kaariesest juba varajases lapsepõlves
2. Ära lase hambaaugul areneda emailist sügavamale
3. Ära luba hamba tuimestamist hambaaugu ravil
4. Täidismaterjalidel on suur erinevus
5. Algavaid emailikahjustusi saab mineraliseeriva raviga kinni “kasvatada”
