Kas hambatäidised ühinevad hambaga? Kas ravi vajab puurimist või pigem mitte? Kas tuimestus on vajalik või hoopis kahjulik?
Hambaagud on Eestis väga levinud probleem,millest on haaratud u 90% inimestest. Juba varajases lapsepõlves esineb pea pooltel väikelastel hambakaariest.
Hambakaaries on “nakkushaigus,” mis levib kontaktnakkusena ja on mõjutatud toitumisharjumustest ning suuhügieenist.
Valutu ravi põhialused.
Atraumaatiline hambakaariese ravi põhineb hambakaariese bioloogiliste kihtide ja nende kemomehhaanika tundmisel. Igal kihil on omad omadused.
Välimine kaariese kiht on surnud ja asustatud bakteritega, see kiht ei ole iseenesest taastuv ega ka tundlik. Selle kihi eemaldamine ei ole valulik ja seega ei vaja ka tuimetust.
Kui tegu on emailiga piirdunud kaariesega ei ole vaja hammast tuimestada, reeglina saab seda ravida remineraliseeruvate pastadega, lakkidega või nn profülaktiliste täidistega ilma emaili puurimata.
Seesmised dentiinikaariese kihid on balterite elutegevusest tekkiva happega kahjustatud, iseenesest taastuvad. Nende töötlemine on tundlik. Samas aga ei pea neid kihte eemaldama valuliku puurimisega vaid saab töödelda kemomehhaaniliselt spetsiaalsete ainetega. Tuimestuse all eemaldatakse olulisel hulgal elusat, tundlikku, taastuvat hambasubstraati.
Kokkuvõtteks: sisemist kihti eemaldatakse keemiliselt ja väga delilaatselt mehhaaniliselt puhastades, mitte puurides.
Liigse hambasubstraadi eemaldamisega halvendatakse hamba elujõudu, täidiste liimimine hambale raskeneb, tekib järeltundlikkus, suureneb oluliselt ( üle 90%)juureravi vajadus, täidiste eluiga lüheneb.
